Tisleril ja Klaasissepa asutajal Urmasel avanes 90ndate alguses võimalus minna tööle Tallinna Ehitusteenindusvalitsusse, kus sai klaasitöö väljaõppe ning mille kõrvalt tegi kodugaraažis oma esimesed klaasitööd. Kui uurida, miks ei jäänud Urmas tisleriameti juurde, siis vastab ta, et kord oli tal soov soetada oma töökohast soodushinnaga mööblit. Kui talle vastati kergelt üleoleval toonil, et mööblit saab Tallinnas Mööblimajast, oli Urmas lausunud “aitäh” ja täitis kaks olulist avaldust. Üks neist oli lahkumisavaldus, teine aga Klaasissepa “sünnitunnistus”.
90ndad olid küllaltki kaootiline periood. Millises seisus oli sellel ajal klaasitööstus ja milliste töödega klaasikojad tegelesid?
Vabariigi algusaastatel oli tüüpiline, et kõikvõimalikud töölised ja meistrid tegid lisaks palgatööle lisaraha FIE-dena. Nii hakkasin ka mina vaikselt oma asja ajama, kuni 1995. aastal nägi Terase tänaval ilmavalgust Klaasissepa OÜ. Kui Nõukogude ajal olid klaas ja peeglid praktiliselt defitsiit, siis 90ndate alguses oli samamoodi – mõnel päeval oli sobivat klaasi saada, teisel aga mitte. Seega varasemalt tegelesime peamiselt aknaklaasi lõikamisega, vahetevahel sattus ka peegleid. Mida kaugemale aga 90ndad veeresid, seda rohkem hakkas lisanduma huvitavamaid ja erilisemaid tooteid. Näiteks Soomest sai hakatud tooma musterklaasi. Ka varasemalt kasutuses olev laineline lehtklaas asendus float klaasiga.
Urmas Sepp puurimas klaasi sisse auku
Mida täpsemalt kujutab endast laineline klaas?
Kui vaadata nõukogude ajal paigaldatud aknaid, siis sellel klaasil on jõnks või laine sees, mis pead üles ja alla liigutades moonutab klaasi taga olevaid objekte. Klaasi valtsitakse spetsiaalsete valtsrullidega. Nendel rullidel võivad olla erinevad tekstuurid või mustrid, mis surutakse pehmesse klaasi. See annab klaasile lainelise või moonutatud efekti. Eestis tegi sellist klaasi näiteks Järvakandi klaasivabrik, aga see läks enne 2000ndaid kinni. Float klaas on tehtud nii, et sulaklaas lastakse tase pinna peale, kus see hangub ühtlaselt.
Löögi ja kuulikindel klaas oli nähtavasti vanasti see, mis pilku püüdis.
Mis hetkel hakkasite lisaks klaasi lõikamisele ja töötlemisele transporti ja paigaldust pakkuma?
Üsna kohe tegelikult. See teenus oli ka nõukogude ajal olemas, et klaasid või peeglid viidi kohale ja paigaldati. Transpordi jaoks päris sobivat masinat meil alguses muidugi polnud. Tuli ühele vanale mikrobussile kõigepealt leiutada, ja siis valmis ehitada, raamistik, kuhu oleks klaase võimalik kinnitada nii, et need sõidu ajal lahti ei tuleks ning terveks jääks. Aja möödudes muidugi mahud kasvasid ja saime endale juba paremad masinad. Täna sõidab meil igapäevaselt transpordi ja paigalduse raames kolm bussi ringi.
Kas algusaastatest on täna peale sinu veel keegi Klaasissepas tööl?
Jaa, meil on siin klaasilõikaja Sulev, kes kunagi õpetas mind välja. Keerulisemate klaaslahenduste projekteerimist teeb Arne, kellel täitus sellel aastal 26 aastat tööstaaži Klaasissepas. Kui mina toimetasin vanasti FIE-na veel Terase tänaval, siis Arne oli Pärnu maanteel. Meie töötajate keskmine (statistiline) staaž on ca 9 aastat ja üle 20-aastase kogemusega on lisaks minule veel 4 inimest. Ja selle üle on mul loomulikult ainult hea meel, et on säärane kollektiiv, kus inimestele meeldib pikemalt töötada.
Kas sellest varasemast perioodist on ka mõni huvitavam paigaldusprojekt meeles?
On ikka, oli üks projekt oli, kus klient ütles, et ta sooviks oma tualettruumis teha sellise huvitava lahenduse, et nii põrand, seinad kui ka lagi – kõik oleks peeglist. Selline peeglite mäng annab muidugi omapärase efekti – kui sinna ruumi astud, siis on igalt poolt lõpmatult palju koopiaid sinust. Sain siiski kliendi nõusse, et põrand võiks tulla klassikalisest põrandamaterjalist. Pean tunnistama, et ma ise selles peegelruumis kaua olla ei suutnud, sest pea hakkas ringi käima, aga eks maitsed on erinevad. Klient jäi rahule, see ongi meile kõige tähtsam.
Kuidas on töö klaasikojas muutunud võrreldes Klaasissepa algusaastatega?
No vanasti tegime kõike käsitsi, klaaside liigutamine, lõikamine ja lihvimine. Klaasissepa algusaastatel hakkasid Eestisse jõudma esimesed masinad, mis siis said mingi osa tööst kiiremini ja efektiivsemalt ära teha. Esimene suurem masin, mille meie soetasime, oli kahekettaline lihvpink. Selle hind võrreldes tänapäevaste masinatega poleks justkui midagi, kuid toona sai selle masina soetamist kaalutud ja kalkuleeritud kõvasti rohkem, kui ühegi seadme ostmist täna. Võrdluseks võib veel lisada, et täna on meil siin üheksakettaline lihvpink.
Klaasissepa esimene auto saadeti viimsele teekonnale.
Aga sellised teenused nagu klaasi sisse mustrite uuristamine või matistamine? Kas need muutusid kättesaadavaks alles uute masinatega?
Mitte päris, oli üks mees Tallinnas, kes tegi näiteks liivapritsiga matistamist. Sellist uuristamist, nagu täna teeb CNC-masin, tegi ka vist ainult üks mees käsitööna. Paraku aga kumbki neist meistritest ei olnud meie firmas. Eks siis oli ka see, et kõike oli võimalik saada, kui tundsid õigeid inimesi. Nüüd muidugi on tehnika areng kõik need keerulisemad klaasitöötlused nii meile kui kliendile väga kättesaadavaks muutnud.
Tänapäeval on palju juttu sellest, et tehnoloogia arenguga jääb töökohti vähemaks. Kas klaasimaailmas on ka nii, et masin hakkab inimese eest tööd ära tegema?
Suure osa tööst teevad kindlasti masinad ära, näiteks suurte klaaslehtede tõstmiseks on kraanad, erikuju lõikamiseks on oma masin, lihvimise jaoks oma pink. Aga spetsialist peab ikkagi ütlema sellele masinale, millist lihvi, lõiget või töötlust ta saada soovib. Ma ütleks isegi, et spetsialist peab masinast targem olema, sest siis on võimalik teinekord masinat ära petta ja võluda masina käest välja selline tulemus, milleks masin tegelikult tehase järgi võimeline ei ole. CNC-masinaga on pidevalt selline katsetamine. Kui me masinatest targemad ei ole, siis nad ju võidavad meid.
Kadaka tee ruumide kohandamine ning masinate üles seadmine.
Klaasissepa toimetas 90ndate algusest kuni 2010. aastani Kadriorus. Täna asute Mustamäel, täpsemalt Kadaka teel. Mis sellise asukohavahetuse tingis?
Eks ikka ruumi pärast. 2010. aastaks ei mahtunud me enam Kadrioru pinnale ära ja siin olid sobilikud ruumid olemas. Meil oli muidu tootmine 1997ndast aastat Sakus ja oli ka selliseid päevi, kus pärast tööpäeva Kadriorus sai tuldud Sakku ja hakatud klaasi lõikama. Siin aga õnnestus meil Sakust tootmise osa ja Kadrioru kontoripool kenasti kokku tuua. Muidugi siin oli tarvis kõik põhimõtteliselt nullist üles ehitada. Siin, kus praegu on kontor, oli varem söökla. Koosolekute laua taga oli köök. Tootmise koha peal oli nõukogudeaegne telfer alles, aga põrandat ei olnud. Ja kui kunagi oli meid Kadriorus 5 inimest, siis tänaseks on meie koosseis kasvanud kolmekümne lähedale. See maja siin oli praktiliselt maha jäetud ning läks päris kaua aega, et kõik korralikult üles ehitada. Aga ma usun, et see oli igati väärt investeering.
Ja kuhu Klaasissepa edasi suuna võtab?
Edasi jätkame ikka samal kursil, ehk siis mis kliendid suudavad välja mõelda, seda me ka pakume. Tulevad uued ja huvitavad tehnoloogiad või materjalid, siis lihvime lisaks klaasile enda oskuseid. Mõned aastad tagasi tuli näiteks turule karastatav peegel. See muutis täielikult seda, kuhu on võimalik peegleid paigaldada. Tänaseks on meie valikus ka Itaalias käsitööna valminud antiikpeegleid ja isegi kumerat klaasi on võimalik teha. Meil on selline põhimõte siin, et kõike saab, lihtsalt aega ja vahendeid on vaja.
Klaasissepa meeskond 2023. aasta suvepäevadel Naisssaarel.
